Inimesed ei ole lollid: neile tuleks meedias arvamuste kõrvale ka teadmisi jagada, leiab vandeadvokaat, EBSi õiguse ja avaliku halduse õppetooli dotsent Urmas Arumäe.
- Urmas Arumäe Foto: Erakodu
Äripäeva arvamustoimetajalt
Vilja Kiisler kirjutas, et väheste tippude ja keskpäraste tekstimeikarite kõrval tuleb lõpuks
“kari käpardeid, kes on selle töö peale sattunud jumal teab miks“. Tavalugejana pean sellist avaldust üsna mõistetavaks.
Kiisleri väide, et „arvamusliidrite kunagise autoriteedi on välja vahetanud elukutseliste arvamusdiilerite laiaulatuslik sehkendamine, millest lugejal aimu pole“, oli mulle osaliselt üllatus. Mul polnudki sellest täit aimu.Arvamusdiilerite all peab Kiisler silmas suhtekorraldajaid, PR-firmasid, varikirjutajaid – tekstivabrikuid, mille peamine eesmärk on infovoo moonutamine kliendile sobivas suunas.
Mida me loodame arvamuslugudest teada saada?
Aga mida me üleüldse ootame nendelt nn arvamusliidritelt (või siis nende eest tekste koostavatelt arvamusdiileritelt)? Mida loodame arvamuslugudest teada saada? Ega ometi seda, et asjad nii ongi, nagu arvatakse? Arvamus on veendumusel või oletusel rajanev seisukoht, mõte, hinnang kellegi või millegi suhtes. Arvata võib mida iganes.
Meie keskpärasusele keskendunud meedia võimaldab nn liidritel midagi arvata, aga ei küsi nende isikute seisukohta, kes asja kohta midagi teavad. Mõistagi on ette tulnud ka erandeid: arvaja ja teadja võivad ühes isikus ka kokku langeda. Teadmine ja arvamine ei pea teineteist tingimata välistama ja teadja võib vabalt ka arvamusi avaldada (vastupidist on ehk keerulisem ette kujutada). Meediaväljaannetes ei olegi teadmiste lehekülgi – on vaid arvamuste leheküljed ja arvamustoimetused.
Arvamusliider on meedia leiutis
Mõiste “arvamusliider” kõlab üsna kentsakalt – sama kentsakalt kui “tippadvokaat”, “tipp-poliitik”, “tipplaulja” või mõni muu “tippwhoever” (olgu rõhutatud, et selliseid tiitleid omistab inimestele meedia). “Liider” või “tipp” – kellega võrreldes? On siis teised, keda liidriks/tipuks meedia valikute tõttu pole arvatud, rumalad, saamatud, jobud (loetelu saab lugeja ise jätkata)? Kas tagasihoidlik tark teadlane, kes tänases ajas ja ruumis ning hetkel parimate võimalike teadmiste tingimusis teab midagi kellestki või millestki, on kehvem kui “liider”, kes sama asja kohta midagi arvab? Kas see “arvamusliider”, kes parasjagu oma arvamusega leheveergudele sattus või sinna sokutati, teab asjast rohkem kui teised arvajad, kes toimetusele nii “liidrid” või “tipud” ei tundu?
Ehkki mõiste “arvamusliider” ja muud “tipptegelased”on minu hinnangul meedia leiutis, on annus tõtt ka selles, et üldjuhul tuntud ühiskonnategelaste (poliitik, kultuuriinimene vms) seisukohavõtud kujundavad avalikku arvamust. Samas, ainult oma veendumustele või oletustele rajanevate seisukohtade varal masside mõjutamine on kahtlane ettevõtmine ja eks see räägib üht-teist ka mõjutatavatest endist.
Peaksime vähemalt avalikku diskussiooni tublide arvajate kõrvale kaasama ka neid, kes asja kohta midagi teavad. Sümptomaatiline on muide see, et kui mõnes jutusaates hakkabki keegi teadlik element midagi selgitama, võetakse ta n-ö rajalt maha väitega, et “Meil on kogupere saade” vms. Inimesed ei ole ju lollid ja neile tuleks meedias arvamuste kõrvale ka teadmisi jagada. Teadmise all pean silmas näiteks õpitut, omandatut, tarkusi. Kui me oleme veendunud, et midagi (kellegi või millegi suhtes) pole võimalik kindlalt teada, saab teadmisest arvamus.
Seotud lood
Tänapäeval ei räägita videokaameratest enam ainult objektide turvalisuse tagamise kontekstis. Tehnoloogia kiire areng on muutnud videovalve lahendused mitmekülgseteks tööriistadeks, mis pakuvad palju enamat kui pelgalt valvet.